Meist

Hea loomaomanik olla ei tundu eriti keeruline. Armastada ja hoolitseda oma karvase või sulelise sõbra eest tundub loogiline samm ja juhendmaterjalid võivad tunduda üleliigsed.  Samas on loomade väärkohtlemine levinud ja leidub ka inimesi, kes ei näe selles probleemi. Teadlased, veterinaarid ja loomasõbrad on otsinud ja otsivad ka edaspidi vastust küsimusele, kuidas võimalikult täpselt ja üheselt mõistetavalt hinnata loomade heaolu.  

Kaasaegse loomakaitse ja loomade pidamise nõuete alustalaks võib pidada 1965. aastal Inglismaal esitatud Brambelli ettekannet, milles määratleti farmiloomade pidamise miinimumnõuded. Aruanne nägi ette, et loomal peab olema võimalus seista, pikali heita, ümber pöörata, ennast puhastada või sügada ja sirutada oma jäsemeid. Inglismaa Põllumajandusloomade Heaolu Nõukogu arendas Brambelli ettekande ideed edasi ja töötas välja viis vabadust, mille abil oleks võimalik hinnata loomade esmaseid vajadusi ja panna paika heaolu hindamise juhised. Tänaseks on viis vabadust laialt levinud ja kasutusel erinevate loomaliikide heaolu hindamisel, seaduseloomes, tagajärgedega tegelemisel kui ka loomaarsti õppekavades ülikoolides. Iga vabadus on individuaalselt oluline ning kokkuvõtvalt moodustavad vabadused raamistiku, et tagada minimaalsel tasandil looma heaolu.

Eesmärgiga pakkuda konkreetseid juhiseid heaolu tagamiseks ja tulevikku vaatavat lähenemist on aegade jooksul viie vabaduse raamistikku edasi arendatud viie tingimuse/ heaolu eesmärkide saavutamise kursil. Idee on hoida looma heaolu fookus positiivse ja täisväärtusliku elu tagamisel, mitte keskenduda minimaalse lahenduse pakkumisele.